Vana-Pärsia sõna pairidaeza (piiratud aed) vihjab näituse kontekstis mitmetähenduslikule ideaalmaailmale, mida ei pea tingimata visandama teispoolsusse – see on olemas juba siin ja praegu sõltudes me teadvusseisundist.

Kaasaja meedias kirjutatakse seoses islamiga tihti selle sisuliselt keskaegse usundi vastuoludest lääne demokraatiaga ja omavahelisest vägivallast sunniitide ja šiiitide vahel. Kuid poliitikast väljapoole jääb kihistus/nähtus, mida tavaliselt tähistatakse mõistega sufism. Mitmetes suuremates islami riikides nagu Iraanis, Türgis jne ei saa isegi praegu, 21. sajandil, olla avalikult sufi. See tooks kaasa vangistuse. Saab tuua selge paralleeli radikaalsete moslemite püüdega piirata sõnavabadust ka Euroopa kultuuris. Üks radikaalsemaid näiteid oli hollandi režissöör Theodoor van Gogh'i mõrv. Vaatamata tagakiusamisele on sufi müstikud mõjutanud oluliselt nii islami maailma luulet, muusikat kui ka kujutavat kunsti, väljendades tihti oma vaateid antud kultuurikontekstis vastuoluliste ja mitmetähenduslike kujundite abil.

Millised on sufide poolt ajalooliselt kasutatud kujundid ja kas nad võiksid kõnetada ka siinset inimest? Üks nende keskseid sõnumeid - ühendada inimesi ja kultuure on kindlasti aktuaalne ka praegu. Inimeste igatsused ja püüdlused olid ja on vaatamata tehnoloogia arengule paljuski sarnased. Vana-Pärsia luule ja maali kujundikeelest on antud näituse jaoks üle võetud eelkõige mõistepaar „poeet ja kaunitar“. Erinevaid teadvusseisundeid esindavad figuurid väljendavad intensiivset janu, et vabaneda inimesele olemuslikust poolikust enesetundest. Igatsust väljendamatu järele kannab ka teine kujundite kimp, mis seostub ekstaasiga – muusikainstrument, veinianum jmt. Pildikeelt täiendavateks aktsentideks on katked 13. sajandi elanud Pärsia/Türgi poeedi Rumi luuletustest. Maalid põhinevad Lõuna-Aasia reisidel tehtud joonistustel.

Väliselt ei kasutata iga maali puhul kauge kultuuri riietust ja füsionoomiat vaid pigem otsitakse sarnaseid seisundeid inimestes – igatsuse ja valu ilu.

„Arvan, et sufi võiks nõustuda budistliku filosoofia ühe olulisema tõdemusega, et iga kujund on tühi omaolemusest („0“) – kuid, seda saab kasutada kui metafoori, et juhtida tähelepanu millelegi, millest otse rääkida ei saa. Mingis mõttes oleme kõik nagu kodutud ja see on üks võimalus kirjeldada teed, mida ei näe. „