"KUNST KUI KULTUURIDEVAHELINE DIALOOG"

Mathura

Leho Rubise näitus „Pairidaeza“ Pärnu Kunstnike Maja galeriis mais 2016

Heli: Kaido Kirikmäe

Eelmise aasta kevadel juhtusin Zürichi Kunsthausis külastama näitust pealkirjaga „Japanese Inspirations” („Jaapani inspiratsioonid”), mille saatesõnaks oli kuraator muuhulgas märkinud: „1867. ja 1878. aasta maailmanäitusel Pariisis esitles Jaapan oma kultuuri paljusid erinevaid taieseid: keraamikat, lakikunsti, mõõku, turviseid, kangaid ja suurel hulgal puulõikeid ja maale. Pariisi publik – ja selle hulgas paljud siinesindatud kunstnikud – oli neist niivõrd lummatud, et peagi kaunistasid jaapanipärased esemed igat endast lugupidava ühiskonnategelase „moekat” kodu.”

Enam-vähem samasse perioodi jääb ka Euroopa esimene laiem avanemine idamaade kultuuridele ja mõttemaailmale, algab tõlkimine ja orientaalse põimimine kohalikku kunsti, arhitektuuri ja kirjandusse. Zürichi näitusel välja pandud autorite ring haaras endasse nimed nagu Monet, Gauguin, van Gogh, Renoir, Émile Gallé jpt. Monet’ rajas endale jaapani stiilis aia, eesmärgiga seda maalida, ja tulemuseks oli üks tema suursaavutusi, seeria hiiglaslikke vesiroosimaale; Gauguin oli tuttav budistliku kunstniga, tema vormi- ja pinnakäsitlus leidis inspiratsiooni jaapani traditsioonilisest maalist – nagu on märkinud Alex Faulkner, jne. Otseselt või kaudselt tutvustas nende loodud kunst Euroopa vaatajale, lisaks nende omailmale, ka mitmeid senitundmatuid kultuure ja esteetikaid. (Gauguini puhul on see muidugi eriti ilmne tema Polüneesia-ihaluses.) Nende kunst oli „millegi teistsuguse” vahendajaks seda muidu ehk võõristanud publikule, aitas seda „teist” kergemini mõista ja omaks võtta.

Kunsti ja kirjanduse võime olla sillaks erinevate kultuuride ja maailmanägemuste vahel on midagi, mida on praeguselgi, eri kultuuride ja rahvaste ühisosa otsival ajastul tasuks mu meelest rohkem meenutada, selmet seda alahinnata. Võib väidelda poliitilisel või sotsiaalsel tasandil, kuid kunst aitab mõnelgi puhul vaadata sügavamale, identiteedi lätetele. Mõistes ühe või teise kultuuri esteetikat ja kunstilisi väljendusi võib selgineda ka seda ümbritsev elulaad ja veendumused, ja lahendused avalduda väljaspool poliitilist retoorikat. See on keel, millega kõnelda nendegagi, keda me muidu ei mõistaks.

Ka Eesti 20. sajandi algupoole kunstist ja kirjandusest võib leida mitmeid näiteid, mis kõnelevad dialoogist eri kultuuride vahel. Ilmseks näiteks on Eduard Viiralti 1938. aasta Maroko reisil sündinud tööd (sh kurikuulus „Kaameli pea”), või ka Friedebert Tuglase Põhja-Aafrika päevikud, aga miks mitte mõned Ernst Enno orientaalse hõnguga luuletusedki, rääkimata Uku Masingu hilisematest ida-tõlgetest, jt.

Paradiisi geograafia

Üks huvipakkuvaid näiteid säärase dialoogi otsinguist Eesti kaasaegses kujutavas kunstis oli minu jaoks Leho Rubise maalinäitus „Pairidaeza”, mida eksponeeriti läinud kevadel Pärnu Linnagaleriis ning mis avaneb 17. oktoobrist taas, sedapuhku Rakvere Teatrigaleriis. Rubis on alati olnud laia kultuurilise haardega kunstnik, olgu selle kinnituseks kasvõi see, et tema eelmised näitused enne Pärnut leidsid aset Kairos (Egiptuses) ning Guwahatis (Kirde-Indias), või et tal on olnud kauaaegne huvi budismi ning India klassikalise muusika vastu, millest viimast on ta ka käinud Indias kohapeal õppimas.

Pärsiakeelse pealkirjaga „Pairidaeza” (sõna tähistab pärsia aiakultuuris teatud tüüpi aeda – „piiratud aeda” –, kuigi kirjanduslikult võiks seda vabalt tõlkida ka „paradiisiaed”) on hoolikalt läbimõeldud tervik – näitus, mida võiks pigem nimetada „ruumiks” või „keskkonnaks” kui ekspositsiooniks. Lisaks maalidele enestele on siin olulised ka spetsiaalselt kujundatud maalidealused seinad, visuaalile sekundeerib aga Kaido Kirikmäe 12-minutine heliteos. Sellest kõigest sünnib mitmeid meeli ja mõttevõimalusi koondav teos, mille eesmärgiks pole mitte niivõrd esteetiline kogemus kui vaataja (kuulaja, külastaja) lähendamine teatud olemise seisundile.

„Seisund” tundub Rubise kunstis üldse oluline mõiste – huvitav on jälgida, kuidas portreedest koosnev „Pairidaeza” ei portreteeri mitte niivõrd inimest kui objekti, vaid inimest kui teatud teadvuse olekut. Kõik portreteeritud persoonid on piltidel millessegi süvenenud –iseendasse, olemasolusse, tajudesse. Nad on väga ärkvel ja samas justkui ärevil, ärkvel isegi siis, kui on sulgenud silmad. Ainult ühel maalil („Subita”) vaatab portreteeritav vaatajale otse otsa, ja temagi puhul jääb tunne, nagu ei vaataks ta mitte sind, vaid midagi sinus – midagi peent, midagi unustatut.

Rubise näitus räägib palju igatsusest ja otsinguist. Inimene otsib neil piltidel midagi, mis muudaks teda täielikuks, ent mõistab lõpuks mõningase ehmatusega vaid seda, kuidas tema kadunud pool, tema paradiis, lasub tegelikult temas eneses. Sissepoole pööratust rõhutab nii maalide askeetlik tonaalsus ja kompositsiooniline lihtsus kui ka nende väike arv näitusesaali suuruse kohta. Ideed, et „vähem on rohkem”, jätkab ka Kirikmäe detailirohke, ent samas hillitsetud ja seeläbi minimalistlikuna mõjuv helipilt. Mõneski mõttes kulgeb kogu „Pairidaeza”, nii heliliselt kui visuaalselt, vaikuse ja kõnelemise, kustumise ja olemasolu piiril: mõned vaevuloetavad sõnad ütlevad kõik, üksikud kujundid avavad terve maailma. Veininõu on ees, aga veel ei tea, kas sealt juua – maalil „Vaikuse valitseja”.

Rubise idamaahõnguga maalidele võib kahtlemata leida paralleele ka Läänemaailmast – piltide askeetlikkust ja täpsust võib võrrelda näiteks Andrew Wyethi portreedega, seinapinnaks komponeeritud mošeemustri killud pakuvad kõrvutust Richard Pousette-Dart’iga, kes otsis igas punktis ja detailis aatomi ning seeläbi ka kõiksuse representatsiooni. Pousette-Dart’i esteetikat võib omakorda näha peegeldumas budistlike mõjudega saksa kunstniku Eberhard Rossi teostes (kellel, sarnaselt Rubisele, on budistlik taust). Rossi must-valgetes teostes taandub kujund sageli liikumiseks, või saab liikumisest vastupidi uus, omaette kujund.

Sufism

Euroopale esimesena avanenud Idamaa oli Lähis-Ida, ja esimene religioon islam. Islami kunst on teiste religioossete kunstide hulgas ainulaadne sellepoolest, et keelab Jumala kujutamise, mis on tinginud meisterliku ornamentaalsuse nii islami arhitektuuris kui ka kujutavas kunstis. Säärase kunsti vaimne lähedus Rubisele on äratuntav ning tema budismihuvi arvestades ehk omamoodi isegi loogiline – ütleb ju budism, et Jumalat kui sellist pole olemas, tal pole kestvat, määratletavat kuju, ta on korraga kõiksus ja tühjus. Veel üks vaat et omaette väike maailm „suure” islami sees on aga sufism.

Müsitsismina on sufism India religioonidele ja vaimsetele õpetustele kindlasti lähemal kui peavoolu islam, ning Indias endaski eksisteerib ulatuslik sufistlik traditsioon. Üheks tähelepanuväärseimaks autoriks on selles 19. sajandil elanud ja tegutsenud Mirza Asadullah Khan Ghalib, kelle taga seisab suuresti kogu urdukeelse kirjanduse sünd ning kelle rolli võib sealses sufismis võrrelda isegi Rumiga, kelle luuletuste ridu leidub poolpeidetult, Doris Kareva eestikeelses tõlkes, ka Leho Rubise maalidel.

Nagu kujutav kunst, nõnda on ka sufistlik luule väga ornamentaalne – selle võlu põhineb paljuski keele kõlal ning külluslikel kujundeil, mis on ka põhjuseks, miks Ghalibi luulet vahel nimetatud tõlkimatuks. Tõlkida saab mõtet, märksa raskem on tõlkida värsi kulgu, selle vaikustki. Ghalib kirjutab:

Mu vaikusesse peidetud on tuhat igatsust, ja hüljatust;

mu sõnad õlilamp nii tuhm on võõra hinge öeldamatul haual.

Niisamuti pärinevad temalt need read:

Kes liigutab huuli, see kaotab keele – ta kõneleb vaid ja ei kuulagi enam.

Minul kõnelda ei ole jõudu. Ent kui olekski, ei lahtuks minu igatsus sest ikka.

Üks huvi seik Ghalibi elus on juhtum, kui tal paluti kirjutada poeem 16. sajandi kuulsa India moslemivalitseja Akbari kiituseks. Ghalib kirjutatud luuletus aga hoopis põlastas Akbari ja teisi moguli valitsejaid ning nende impeeriumit ja kultuuri, tunnustades selle asemel hoopis briti ülikuid. Säärase sõnavõtu poliitilisi põhjuseid võib raske olla tänapäeval täpselt hinnata, ent nii või teisiti näib see väljendavat ka Ghalibi valmidust astuda dialoogi maailmaga laiemalt, ja sealt õppida. Ja sufism võikski oma suuremas avatuses ja kanoonilisusetuses – piltlikult öeldes, süda on tähtsam kui vorm – olla ka humanistlikule Läänemaailmale hoopis parem suhtluspartner kui peavoolu islam, rääkimata islami äärmuslikest vormidest.

Leho Rubise „Pairidaeza” on selle dialoogi otsingul. See on hea näide, kuidas kunst võib olla sotsiaalne, ilma et selle sotsiaalsust oleks vaja eriliselt rõhutada või afišeerida. Näkkukisendav sotsiaalsus ei pruugi olla sotsiaalkriitiline selle sõna sügavamas tähenduses, sest kriitika, mis ei näita alternatiivi olemasolevale, kinnistab lõpuks ikkagi vaid senist maailmapilti, jääb kriitikaks kriitika pärast. Selleks, et kehastada reaalset vastukaalu, on ehk vahel tarvis sootuks lahkuda sotsiaalpoliitiliselt trajektoorilt ja osutada, kuidas tegelik muutus on teadvus muutus; see on see, kust saab sündida ka muutus ümbritsevas ühiskonnas ja maailmavaates, sealtläbi ka meie heaolus. Nii võib selguda, et ühiskonna suurim vaevus ei ole mitte näiteks kasin palganumber või vähene materiaalne mugavus, vaid hoopis vaikuse puudumine – vaikuse puudumine eneses ja enda ümber – ning et korrigeerida oleks vaja mitte niivõrd hindu kui väärtushinnanguid.

Rubise maalide rahu ja vaikus on seepärast ambivalentsed: need on ühelt poolt vaimsed rahu ja vaikus, sisekaemuse sõnatus, kus „kõik on korraga muusika”*; teiselt poolt on see aga ka valu vaikus, vaikimine liig suurte kannatuste pärast ja oma võimetuse pärast oma häälel kõlada lasta (on ju sufism enamikes islamimaades tänaseni põlustatud). Vaikus on siin valik, aga samas on see ka paratamatus. Kosutav kogemus aga ometi.

Mathura

* tsitaat Rumi luuletusest